Materjalid, mida tugevad magnetid võivad ligi tõmmata, liigitatakse ferromagnetilisteks, paramagnetilisteks või diamagnetilisteks. Neid klassifikatsioone kasutatakse selleks, et kujutada, mil määral võivad materjali magnetid ligi tõmmata. Järgnev Xiaobian aitab meil mõista, milline teave võib tugeva magneti ligi tõmmata.
1. Ferromagnetilised materjalid
Ferromagnetiline teave: gadoliinium, raud, koobalt ja nikkel
Ferromagnetilised andmed (mis sisaldavad rauda, niklit, koobaltit või gadoliiniumi) tõmmatakse magnetiliselt jõuga ligi.
Ferromagnetilised andmed on nii klassifitseeritud, kuna nende aatomitel on elektronide paigutuse tõttu kõrge magnetilisuse tase. Elektronid asetatakse lihtsalt samas magnetisuunas, mis annab neile magnetile gravitatsioonilise tõmbe.
Enamik roostevaba terase sorte klassifitseeritakse ferromagnetilisteks, kuid mitte kõik ei ole ferromagnetilised, näiteks austeniitne roostevaba teras on mittemagnetiline roostevaba teras.
See, kas roostevaba teras klassifitseeritakse ferromagnetiliseks, sõltub sellest, kas see on valmistatud sulamitest, kuna mõned sulamid sisaldavad palju niklit, mis mõjutab magnetismi negatiivselt.
2. Paramagnetilised andmed
Kuna paramagnetilistel metallidel on piiratud arv elektrone, mis paiknevad samas magnetisuunas, on nende külgetõmbejõud magnetite suhtes väga nõrk. Nendest metallidest aga ei piisa oma magnetjõu tekitamiseks.
Seevastu need on umbes miljon korda nõrgemad kui ferromagnetilised andmed, mis tähendab, et nende magnetvälju saab mõõta ainult väga aktiivsete instrumentidega, nagu magnetomeetrid.
Paramagnetiliste andmete näideteks on alumiinium, uraan ja plaatina.
3. Antimagnetilised andmed
Antimagnetilised andmed on metall, mis tugeva magnetvälja läheduses võib magneti nõrgalt tõrjuda. Nad ise loovad väikeseid magnetvälju põhja- ja lõunapooluse vastas, nii et kaks magnetvälja tõrjuvad üksteist.
Metallid, nagu vismut ja süsinikgrafiit, on teatud tüüpi diamagnetilised materjalid.
4. Mittemagnetilised materjalid
Mittemagnetilised andmed on need, mille aatomid ei muutu magnetiliseks, olenemata sellest, kui suured nad magnetväljaga kokku puutuvad. Näiteks puit, plast ja klaas on klassifitseeritud mittemagnetiliste ainete hulka.
